Maailmakirjanduse tõlkevaramu
"Maailmakirjanduse tõlkevaramu" on sari, milles avaldatakse kommenteeritud ning saatekäsitlustega varustatud tõlkeid maailmakirjanduse klassikasse kuuluvatest teostest.
Tõlgete valmimist ja väljaandmist toetavad Tartu Ülikool ja Eesti Kultuurkapital.
Sarja toimetaja: prof. Jüri Talvet, juri.talvet@ut.ee
ISSN 1736-3713
Sarjas ilmunud köited:
1. Geoffrey Chaucer, Canterbury lood. Inglise keelest tõlkinud Votele Viidemann, toimetanud, kommentaaride ja märkustega varustanud Lauri Pilter, saatesõna Arthur Kincaid, 2006. 452 lk. ISBN 9789949112654.
Inglise rahvuskirjanduse alusepanija Geoffrey Chauceri (1340?–1400) peateos „Canterbury lood” jäi autoril küll lõpetamata, kuid on sellegipoolest kõrvuti itaallase Giovanni Boccaccio „Dekameroniga” Euroopa vara-renessansi kultuuri suurtähiseid. Nii nagu Boccaccio loomingus – millest Chaucer viljastavaid mõjutusi sai –, peegeldub „Canterbury lugudes” uus ja avatud renessanslik elutunne. Teost võib vaadelda inimese palverännakuna läbi elu, kuid elu ise ilmub Chauceri käsitluses paljuhäälsena ja -tähenduslikuna. Boccaccioga samas vaimus ülistab Chaucer looduse suurust, hindab inimestes loomulikkust ja arukust, õilsust. Ka tema on tölpluse, vaimupimeduse ja silmakirjalikkuse vastane. Temalgi samastub inimlikkus loomulikkusega ja ta kujutab armastust selle maisuses, mil ometi ei puudu mõneski episoodis jumalik sära. Tegelaste jutustused täiendavad üksteist, kujundades mõnigi kord iroonilisi või humoorikaid kontraste. Lisaks ei ole Chaucer pelgalt lugude jutustaja, vaid loob oma värssides ridamisi poeetilisi ja lüürilisi kujundeid. Nagu teisedki suured Euroopa kirjanikud, oskab ta omaks võtta ja jäädvustada elu mitmekihilise tervikuna. (Jüri Talvet)
2. Tirso de Molina, Sevilla pilkaja ja kivist külaline. Hispaania keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Jüri Talvet, 2006. 221 lk. ISBN 9949113296.
Tirso de Molina (Gabriel Téllez, 1579–1648), keda Hispaania kultuuri „kuldajastu“ suurte näitekirjanike seas tuntakse küllap mõnevõrra vähem kui Lope de Vegat või Calderóni, tuli ometi toime millegi erakordsega. Tirso de Molina loodud on Don Juan – tegelaskuju, kelle ümber seejärel Lääne kultuuris kujunes kõige mõjukamaid uusaegseid müüte. Tirso de Molina näidend „Sevilla pilkaja ja kivist külaline“ (kirjutatud arvatavasti 1613–1615, avaldatud 1630) on varasem kõigist teistest Don Juanidest – nende algläte.
Tirso de Molina kaasakiskuvas ja dünaamilises, „kõrget“ ja „madalat“ tõelustasandit oskuslikult põimivas paljuhäälses, poeetilis-lüürilisi ja sugulis-rämedaid toone kokkusulatavas draamas ilmub vaataja-lugeja ette vastuoluline (anti)kangelane don Juan Tenorio. Ta võrgutab-pilkab naisi ja neide, trotsib ülbelt vanade maailma, kuid paistab silma ka mehisusega – ei karda taevast ega põrgut ega hooli sellestki, kui astub üle ühiskonna kehtestatud normide.
Tirso de Molina draama teine kuulus müüditegelane on „kivist külaline“. Siinpoolse ja teispoolse maailma ootamatu kokkupuude toob näidendisse maagilisi jooni. Nagu Don Juan, ei ole ka „kivist külaliseks“ kehastunud don Gonzalo üheselt tõlgendatav.
Ühena esimestest uusaegseist Euroopa kirjanikest ei näita Tirso de Molina naisi pelgalt vastassugupoole türannia ohvreina, vaid toob eredalt esile naise võime ka meeste maailmale vastu seista ning oma loomulike õiguste ja armastuse eest võidelda.
Teiste kuulsaimate uusaegseist müüdikangelaste kõrval, nagu Don Quijote, Faust ja Hamlet, paistab Don Juan silma oma ürgse negatiivsusega. Hilisemad ajastud, eriti romantism, on teda üritanud „parandada“. Ent kõigist neist katsetest hoolimata püsib Tirso de Molina loodud müüdis midagi mehe, eriti noore mehetaime hämarast trotsist – millele küllap meie postmodernseski maailmas ei ole nii hõlbus lohutust ja vastust leida. (Jüri Talvet)
3. Pedro Calderón de la Barca, Suur maailmateater. Hispaania keelest tõlkinud ja eessõna kirjutanud Jüri Talvet, 2006. 105 lk. ISBN 9789949113910.
Euroopa barokkdraama geeniuse, hispaanlase Pedro Calderón de la Barca (1600–1681) kuulsaimate teoste hulka kuulub näidendi „Elu on unenägu“ kõrval autosakramentaal „Suur maailmateater“ (El gran teatro del mundo; lavastatud arvatavalt 1636).
Autosakramentaal on hispaania kultuuri „kuldajastu“ (XVI–XVII saj) teatri ja kirjanduse kõige omapärasemaid žanre. Sel renessansis sündinud, religioosse sisuga lühinäidendil ei puudu lähedus Euroopa hiliskeskaja draamaliikide, vanatestamendiliku müsteeriumi ja allegoorilise moraliteega. Calderón viib autosakrametaali (ehk lühemalt, auto) täiuslikkuseni, muudab selle miniatuuržanri osaks oma filosoofilises draamas. Tema auto’d on ühtlasi barokse allegooria esindusnäiteid Euroopa kirjanduses.
„Suur maailmateater“ kehastab Calderóni 80 autosakramentaali seas erilist teatriimet. Calderón mitte ainult ei too näidendisse näidendi tegemist, vaid loob illusiooni teatri ja elu täielikust kokkulangemisest – sellest et kogu inimelu on teater ja keegi meist ei esinegi teisiti kui ajutise näitlejana suurel maailmalaval. Näidendi lavastaja, Autor, on muidugi Jumal, kuid Calderón ühendab vaimukalt teose taevaliku mõõtme täiesti vahetu ja konkreetse ajaloolise teatritegemisega, kus autor on tema ise, Calderón – taevaliku Autori ja Maailma endagi looja.
Tundub võimatu, et keegi suudaks ühevaatuselises näidendis haarata kogu inimkonna loo, kuid Calderón saab sellega hakkama. Tema üheaegselt religioosse, eksistentsiaalfilosoofilise ja surmatantsuliku autosakramentaali Armulaual pühitsetakse Leiba, mis on Jumala ihu – kõiksus, mille müsteerium hõlmab nii taeva, maa kui ka põrgu. Autor, Leib ja Armastus on üks ja seesama Calderóni suures maailmateatris, mille etendus jätkub. (Jüri Talvet)
4. Johann Wolfgang von Goethe, Faust. Saksa keelest tõlkinud ja järelsõna Ants Oras, toimetanud Liina Sumberg, Jüri Talvet ja Liina Lukas, eessõna Thomas Salumets. 2007. 414 lk. ISBN 9789949117727.
Gounod’st kuni 1990. aastate rokkooperi ja Peter Steini laialt tunnustust leidnud gigantse 21-tunnise “Fausti”-lavastuseni, samuti rohketes kirjanduslikes ja kinematograafilistes töötlustes ning nende paljudes peegeldustes üleilmsel kõrg- ja massikultuuri areenil paelub Goethe värssdraama endiselt ühel või teisel moel eri kultuuridest pärit lugejaid ja kriitikuid. Ajavahemikus 1912–1990 loendavad bibliograafid 41 000 Goethe-teemalist publikatsiooni. Neist üle kolme tuhande on pühendatud ainuüksi “Faustile”. Juba need arvud ise on tõendiks Goethe ja tema mõistatusliku näidendi kestvast tähtsusest. Goethe teoseid on tõlgitud enam kui kuuekümnesse keelde – afrikaanist ja araabia keelest türgi ja vietnami keeleni. Sealhulgas leidub ka kaks eestikeelset “Fausti”: üks neist on Ants Orase paguluses ilmunud tõlge (1955/1962) — taastrükitud käesolevas väljaandes —, teine August Sanga vahendus aastatest 1946–1967.
Sarnaselt Odysseuse ja don Quijotega on Faust väljaspool Goethe värssdraamat alustanud omaette elu ning tema kujust on saanud lääneliku kultuuri ikoone.
Goethe“Fausti”tuumaks on sõnum,et tähtis on jääda võimalikult avatuks (nii lähi- kui kaugemale) minevikule ning neile keerulistele viisidele, kuidas minevik Fausti käitumist ja mõttelaadi mõjutab. Samuti näivad Goethe ja tema meistriteos vihjavat sellele, et “meie” üheks olulisemaks võimeks on suuta mõttega sekkuda sellesse keerulisse protsessi, mis haarab inimeste ja muude nähtuste vahelisi suhteid. (Thomas Salumets)
5. Ameerika luule antoloogia: Poe'st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni. Koostanud Jüri Talvet, tõlkinud Tiina Aug, Andres Ehin, Ain Kaalep, Tiiu Kaalep, Boris Kabur, Doris Kareva, Hasso Krull, Andres Langemets, Margit Langemets, Minni Nurme, Ants Oras, Paul-Eerik Rummo, Johannes Semper, Reet Sool, Jüri Talvet, Urmas Tõnisson, Märt Väljataga, Tõnu Õnnepalu, toimetanud Lauri Pilter ja Jüri Talvet, saate-essee Jüri Talvet, 2008. 535 lk. ISBN 9789949118137.
Kui USA esimene suur mõtleja Ralph Waldo Emerson kinnitas, et “luuletajad on sisemised inimesed”, siis võiks siit edasi väita, et iga rahva sisemine, niisiis ehedaim vaim kangastubki tema olulises luules. Ükski antoloogia ei suudaks kõike ideaalselt kokku võtta, aga vähemalt katse “sisemisele Ameerikale” läheneda kuulub küll käesoleva “Ameerika luule antoloogia” peataotluste hulka. USA luule vanem ja moodne klassika peaks oma paremikus olema siinsesse valimikku selitatud. Sedasama ei julgeks koostaja väita USA luuleloo uusima osa kohta. Maailmaluule kogemus näitab, et väärtuste selgimiseks läheb enamasti vaja kolme- või neljakümneaastast ajadistantsi. Sellepärast hõlmab siinne noorim “klassika” nende luuletajate loomingut, kes on sündinud 1920ndatel või 1930ndate alguspoolel. Sellele järgnev on kompeline, koostaja äratundmist-kogemust mööda valitu. Kes aga mingigi tugevama oma joonega, varasema kordamist vältides on luulesse tulnud, neist ei tohiks silmapaistvaimad eestikeelses “Ameerika luule antoloogias” ometi puududa.
39 ameerika luuletaja loomingut hõlmav käesolev esimene ameerika luule eestikeelne antoloogia on ühtlasi suurimaid väljaspool USA-d ja inglise keelt ilmunud valikuid ameeriklaste luuleloomest. Selle juhatab sisse teerajajate „suur kolmik“ — Edgar Allan Poe, Walt Whitman ja Emiliy Dickinson. Antoloogia elustab eesti tõlkekultuuri suurmehe Ants Orase kõik kuulsaimad vahendused Poe luuletustest, nende hulgas Orase tõlketöö ühe hiilgehetke, luuletuse „Kaaren“. Samuti on suures mahus esindatud Walt Whitmani ja Emily Dickinsoni luule, põhiliselt Boris Kaburi ja Doris Kareva meisterlikes tõlgetes.
Oma tugeva osa XX sajandi alguse ameerika luule tüsedasse tüvesse andsid Edgar Lee Masters, Carl Sandburg ja Robert Frost. Nende luulet tõlkisid eesti keelde juba aastakümneid tagasi Boris Kabur, Ain Kaalep ja Minni Nurme. Siinne antoloogia elustab sellest paremiku.
Modernistlik paradigma algab ameerika luules Wallace Stevensist, William Carlos Williamsist, Ezra Poundist, Marianne Moore’ist ja e. e. cummingsist. Nende loomingu eestikeelsed näited, vahendajaiks Hasso Krull, Jüri Talvet, Märt Väljataga ja Andres Ehin, ilmuvad käesolevas antoloogias põhiosas esmakordselt. Seda toetab võimsalt rahvusvahelist luulevälja, sealhulgas XX sajandi teise poole eesti luuleuuendust enim mõjutanud Thomas Stearns Elioti looming, mida on eesti keelde esinduslikult tõlkinud Paul-Eerik Rummo.
Antoloogia peaks lugejaid ahvatlema esmaavastama ja taaselustama rohkeid muidki laade ja väärtusi olgu modernistlikust, vitalistlikust või mõlemat põimivast ameerika luulest. (Jüri Talvet)
6. Miguel de Unamuno, Udu. Hispaania keelest tõlkinud Ruth Lias, 2009. 245 lk. ISBN 9789949192144.
Meie Juhan Liiviga ühel ja samal aastal sündinud bask Miguel de Unamuno (1864–1936) kuulub nende lääne filosoofide väiksearvulisse seltsi, kes juba oma kirjanikuks-olemise enda tõiga läbi õhtumaa mõttekaanonis eristuvad. Taanlase Kierkegaardi jälgedes astus ta olemasolufilosoofilisele rajale 20. sajandi hakul – siis kui eksistentsialismist õhtumaise mõtteloovooluna veel midagi ei teatud. Selleski leidub sarnasus Juhan Liiviga. Varakult tundis Unamuno ära, et tõed, niipalju kui nad tõed olema küünivad, ei saa ilmuda elust eemale kistud ajueritistena, vaid üksnes meelelistes kujundites, kus mõte küll mähkub „uttu“, seguneb tundmuste ja kirgedega, ent just selletõttu on ausam, inimest ja elu kui tervikut esindades.
Ei saa isegi kindlalt väita, et eesti keelde juba varem tõlgitud essee „Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest“ on Unamuno peateos. Vahest on see just romaan „Udu“ – mis Unamuno teostest ongi kõige enam rännanud väljapoole hispaaniakeelset vaimuruumi. Need kaks raamatut ilmusid ajas lähestikku, essee 1913. ja romaan 1914. aastal. Romaan? Ei, Unamuno-filosoof leiutas oma isikliku žanri, mille novela (hisp. k. romaan) asemel nimetas naljatamisi nivola’ks. Igal juhul oli see Unamuno loomingu kõrghetk. Unamuno isepäisus ja järjekindel teisitimõtlemine tõid kaasa tema vallandamise Salamanca ülikooli rektori kohalt just samal aastal, kui ilmus „Udu“. Rektorina oli ta Hispaania auväärseimas ülikoolis tegutsenud sajandipöördest saadik, olles varem juhtinud kreeka keele ja kirjanduse õppetoole. 1924. aastal saatis diktaator Primo de Rivera režiim Unamuno asumisele. Uuesti valiti Unamuno Salamanca ülikooli juhiks 1931. aastal. Vabariiklased vallandasid ta, kindral Franco juhitud mässulised aga ennistasid rektorikohale. Kui Unamuno 1936. aastal frankiste avalikus kõnes süüdistas, tagandati ta taas rektorikohalt ja pandi koduaresti.
Kirjanduse ja filosoofia kooselu kõige täiuslikumal viisil, siis ka ülimat filosoofiat, kehastas Unamuno jaoks Miguel de Cervantese „Don Quijote“. Sellest innustatuna kirjutas ta „Udu“ – Euroopa kirjanduse ja lääne modernismi ühe mänguliksäravaima teose, metafiktsiooni kvintessentsi, kus filosoofia, nii nagu seda kunagi soovis prantsuse renessansimõtleja Michel de Montaigne, ei ole mossis, tusase ja tigeda näoga, kahvatu ja inetu maski taha peidetud, vaid hoopiski rõõmus, lõbus, tore ja koguni vallatu. (Jüri Talvet)
7. Fernando Pessoa, Sõnum: valik loomingut. Tõlkinud Ain Kaalep jt, koostanud ja toimetanud Ain Kaalep ja Jüri Talvet, eessõna Jüri Talvet, 2010. 240 lk. ISBN 9789949193387.
XX sajandi portugali kirjanduse klassikut Fernando Pessoad (1888–1935) võiks võrrelda meie Juhan Liiviga. Mõlema loomingut läbis olemasolulise rahutuse pinge. Liiv ei avaldanud oma eluajal ise ühtki raamatut, Pessoal ilmus raamatuna üksainus teos. Mõlema loomingu suurus avastati peaasjalikult pärast nende surma.
Vahest ei olnud Pessoa lugenudki Cervantese „Don Quijotet“, ent ometi tegi ta oma vaistu järgides midagi väga sarnast sellega, mis viib „Don Quijote“ lugeja segadusse juba selle suure romaani avalehekülgedest alates. Cervantes kinnitas nimelt, et tema ei olegi romaani autor, vaid et üksnes tõlgib seda, mida on Don Quijote, Sancho Panza ja Toboso Dulcinea kohta kirja pannud araabia kroonik Cide Hamete Benengeli…
Fernando Pessoa paljundas ennast kui kirjutajat, lõi endale „agendid“ (see tähendab „liikumapanijad“, „tekitajad“, „juhtijad“) aga ka „näitlejad“ (samast ladina ago-tüvest pärineb „aktor“, „näitleja“). Ta salgas välise tähistaja rollis (vähemalt osalt) maha iseenda ja oma nime, selleks, et tema agendid-aktorid saaksid vabamalt, (pool)iseseisvatete isiksuste ja loojatena maailma tungida. Et nende kaudu ilmuks midagi enamat kui saanuks ilmutada Pessoa inimesena ja selle autorina, kelle mõistet tuletatakse vanaprantsuse autheur’ist ja ladina auctor’ist (suurendajast, tootjast). Et tema loomingus võidaks midagi tunda suurima Autori (kui „iseolija“, nüüd juba kreeka tüvest autos, „ise“), seega Absoluudi hingusest.
Käesolev laiendatud tõlkevalik sisaldab tervikuna „Autopsühhograafia“ valiku Ain Kaalepi tõlkes (1973), kuid lisanduvad tõlked mitmestki Pessoa olulisest luuletusest, eriti nendest, mis ilmusid Álvaro de Campose nime all (sealhulgas üheks suurimaks portugalikeelseks luuleteoseks peetav „Tubakaäri“, samuti võtmeliselt „Mereoodi“ täiendav „Tervitus Walt Whitmanile“), nagu ka katkendid „Rahutuse raamatust“, näidend „Merimees“ ja jutustus „Anarhistist pankur“. (Jüri Talvet)
8. Miguel de Unamuno, Armastus ja pedagoogika. Kolm näitlikku novelli ja proloog. Malemängija don Sandalio romaan. Tõlkinud Helina Aulis, Mari Kruse, Riina Roasto, toimetanud Mari Kruse ja Riina Roasto, eessõna Jüri Talvet, saate-essee Piret Põldver, 2011. 371 lk. ISBN 9789949199174.
Baski-hispaania kirjanik-filosoof Miguel de Unamuno (1864–1936) oli 19. sajandi lõpus neid Pürenee poolsaare vaimuinimesi, kelle loomingu särav algupära tekitas sealses piirkonnas, Euroopa suurel „äärel”, uue võimsa ärkamislaine. Unamuno ja tema põlvkonnakaaslaste teoseid märgati Euroopas, neid hakati varakult tõlkima teistesse keeltesse. Nii ilmus Unamuno filosoofiliseks peateoseks peetav mahukas essee „Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest” (Del sentimiento trágico de la vida en los hombres y en los pueblos, 1913) prantsuse keeles juba 1917. aastal, saksa ja inglise keeles aga 1920. aastatel.
Unamuno Eestisse-tulek on hiline. Esimene raamatutõlge, „Abel Sánchez. Lugu kirest” ilmus alles Eesti uue iseseisvuse eelõhtul (1989). Tundub aga, et sestpeale on Unamuno, see mõistuse-, teaduse-, ratsionalismi- ja materialismikultuse vastu mässaja, meie (öeldavasti mõistuspäraste ja maiste huvide poole kallutatud) kaasmaalaste seas ootamatultki laia huvi äratanud. 1992. aastal lavastas Andres Noormets „Ugala” teatris „Abel Sáncheze” tõlkel põhineva „Ühe kire loo”, „Inimeste rahvaste traagilisest elutundest” tõlge Ilmamaa kirjastuse väljaandel (1996) on jõudnud kordustrükini (2008). Uusi tõlkeid on viimastel aastatel lisandunud järjest: romaanid „Püha Manuel Hea, märter” (2008), „Udu” ning essee „Kristluse agoonia” (kaks viimast 2009).
Käesoleva raamat hõlmab lisaks romaanile „Armastus ja pedagoogika” veel neli pikemat jutustust, mille puhul iseäranis Unamuno romaanifilosoofia valguses pole võimalik määratleda, kas need on romaanid või novellid või siis see omalaadne Unamuno leiutatud žanr, mille ta (enese)irooniliselt ristis „nivoolaks”. Kui arvesse võtta, et iseseisva esteetilis-filosoofilise teksti väärtus on nii „Armastuse ja pedagoogika” kui ka „Kolme näitliku novelli ja ühe proloogi” pikkadel autoripoolsetel saatekäsitlustel, siis võib küll öelda, et tänaseks on Unamunost tema suure eeskuju, mõjutaja ja nimekaimu Miguel de Cervantese kõrval saanud üks meie emakeeles kõige täielikumalt esindatud hispaaniakeelseid kirjanikke. (Jüri Talvet)
9. Pío Baroja, Nii see maailm on. Tõlkinud Mari Laan, saate-essee Inga Sapunjan, 2014. 218 lk. ISBN 978-9949-32-498-9.
Pío Baroja teine eesti keelde jõudnud romaan on Tartu Ülikooli hispaania filoloogia eriala lõpetanud ja ilukirjandusliku tõlke küsimustes teadusmagistri töö kaitsnud Mari Laane debüüttõlge. Teose lähema eritlusega saate-essees debüteerib Tartu Ülikooli kirjandusmagistrant Inga Sapunjan.
Oma kaasaegse Euroopa ja Hispaania karmi kriitiku Baroja proosa peavõlusid on see, et paljuhäälsus ei ole pelgalt ideoloogiline. Jutustuse kiires voogamises Euroopa ühelt äärelt läbi keskuse teise äärde ja tagasi põrkuvad ja põimuvad erinevad hingeelud, vaimualged, rahvuslikud stereotüübid ja tõelused oma kattumatuis varjundeis, tihti saadetuna kirjaniku muigest ja skeptilisest irooniast. (Jüri Talvet)
10. Giovanni Boccaccio, Madonna Fiammetta eleegia. Tõlkinud Lauri Pilter, 2014. 228 lk. ISBN 978-9949-32-605-1.
„Dekameroni” lugude värvikas esituslaad tegi Boccacciost Euroopa uusaegse novelli alusepanija. Mõnevõrra vähem tähelepanu on jagunud Boccacciole kui varajaste proosaromaanide autorile. Tema pikemate jutustuslike teoste seas tõuseb kindlalt esile „Fiammetta”. See ei ole mitte ainult n-ö kaasajaromaan, kus müütilise varjundiga armuloo ja sellesse tihedasti põimuvate mütoloogiliste – seega eeskätt antiigist innustatud – vihjete taustal avaneb tollane Napoli oma inimestega, nende häältega ja eluhoiakutega. Kui väita, et „Fiammettast” sai kujuneva uusaja esimene realismisugemeline psühholoogiline romaan, siis on see kindlasti õige, aga see ei ammenda teose kogu algupära. Ajastul, kui ühiskonna võimumehhanismid naise loovust räigelt maha surusid ning vaimulike hiiglaslik meesvägi ei väsinud ründamast loodust ja naissugu kui inimsoo patuelu pealätet, kirjutas Boccaccio „Fiammetta” – romaani, mille kujutluslik jutustaja otsast lõpuni on naine. (Jüri Talvet)
11. Johann Wolfgang von Goethe, Faust. Tõlkinud Ants Oras, 2016. 622 lk. ISBN 978-9949-77-060-1. Ilmunud ka e-raamatuna.
Väljaanne sisaldab Ants Orase tõlget „Faustist” koos tõlkija järelsõnade, täiendatud kommentaariumi ja sõnaseletustega, Ivar Ivaski käsitlust Ants Orasest Goethe tõlkija ja tõlgitsejana ning Thomas Salumetsa mahukat saateartiklit. Tegemist on Tartu Ülikooli Kirjastuses 2007. a ilmunud väljaande täiendatud ja parandatud uustrükiga.
„Faust” on saksa kultuuri mõjukamaid, tunnustatumaid ja püsivamaid nähtusi. Selle autor seisab suveräänselt uusaja saksa kirjanduse keskmes ja troonib kõige nimekamate Lääne kirjandusklassikute hulgas. Sarnaselt Odysseuse ja don Quijotega on Faust väljaspool Goethe värssdraamat alustanud omaette elu ning tema kujust on saanud lääneliku kultuuri ikoone. „Fausti” peateemaks ei ole õige või vale käitumine, eetiline valik. Selle asemel keskendub Goethe Fausti vaimulaadile ja küsimusele, kas Fausti uut, sügavalt sisse juurdunud mina saab muuta. „Faust” osutab kaugemale – probleemidele, mis tulenevad individuaalse käitumise ja mõttelaadi, ajaloo, kultuuri ja laiema sotsiaalse tagapõhja ühismõjust. See inimese ja ühiskonna vaheline keeruline „figuratsiooniprotsess” on Goethe meistriteose tuumaks. Samuti näivad Goethe ja tema meistriteos vihjavat sellele, et „meie” üheks olulisemaks võimeks on suuta mõttega sekkuda sellesse keerulisse protsessi, mis haarab inimeste ja muude nähtuste vahelisi suhteid. (Thomas Salumets)
12. Euripides, Iphigeneia Aulises. Iphigeneia tauride juures. Tõlkinud Anne Lill, 2016. 222 lk. ISBN 978-9949-77-232-2.
Iphigeneia-tragöödiad on Trooja sõja lood, millest esimene näitab sündmusi vahetult enne sõda (tegevustik Aulises) ja teine pärast sõja lõppu (tauride maal). Tütarlaps Iphigeneia satub traagiliste sündmuste keskmesse ja tema saatust kujundab sõda. Konflikti põhjustavad eetilised probleemid: meeste jaoks au ja kuulsus, naistele humaansus ja pereväärtused. Isiklik auahnus ja pettus vastanduvad lojaalsusele ja aususele. Kas eduka sõjakäigu nimel suudab isa ohverdada oma tütre? Kas patriotism õigustab ebainimlikkust? Emotsionaalselt mõjuvaim on naiste olukorra kujutamine mehekeskses karmis maailmas. Aulises on selleks noore neiu ohverdamine ja tauride loo puhul võõramaalaste (kreeklaste) tapmine jumala auks. Jumalik maailm ilmutab ennast taustana ennustuste ja unenägude vahendusel, mida püütakse mõista ja seletada. Tragöödiates on esiplaanil aga inimeste probleemid. Euripidesel jääb kõlama idee sõja ebainimlikkusest ja julmusest. Sõja hukutav mõju moraalile ja inimsuhetele on läbi aegade kestev probleem, mille tähtsus pole kadunud tänapäevalgi.
Euripides (u 480–406 eKr) oli üks kolmest vanakreeka tragöödiaklassikust Aischylose ja Sophoklese kõrval. Talle omistati antiikajal üle 90 näidendi, millest tervikuna on säilinud 17 tragöödiat ja saatürdraama „Kükloop”, lisaks hulgaliselt fragmente. Oma eluajal ei olnud Euripides kuigi edukas näitekirjanik, saavutades draamavõistlustel esikoha vaid mõnel korral. Kaasaegseile tekitasid probleeme Euripidese uuendusmeelsus, tavapärasest vabam müüditõlgendus, kriitiline suhtumine traditsioonilisse religiooni ja moraali, juhuse rolli suurenemine tegevustikus, heitlikud karakterid. Pärast surma hakati Euripidese uuenduslikkust hindama ja hilisematele näitekirjanikele on ta avaldanud suurt mõju.
13. Miguel de Cervantes Saavedra, Näitlikud novellid. Tõlkinud Lauri Pilter, Eva Kolli, Aita Kurfeldt, Jüri Talvet, 2016. 478 lk. ISBN 978-9949-77-317-6.
Väljaanne sisaldab kaheksa novelli hispaania kirjanduse klassiku Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616) kogumikust „Näitlikud novellid” (Novelas ejemplares, 1613). Autori maailmakuulsa peateose „Don Quijote” kõrval on need tema jutustusliku proosaloomingu säravaim saavutus.
„Mustlasneius” köidavad mustlaste kommete kirjeldused, „Suursuguses köögitüdrukus” muulaajajate argipäev ja kergete elukommetega naiste neutraalsed, kuid ilmekad portreed. Meisterlikult kujutab Cervantes hukkaläinud elusid jutus „Rinconete ja Cortadillo”. „Inglismaa hispaanlanna” pakub huvi eeskätt ajaloolise olustiku maalingute poolest, „Armukade estremaduurlane” on lugu inimsuhete keerulisest kokkupõrkest. „Klaasist litsentsiaadi” ja „Koerte kõneluse” eetiline kaalukus ilmneb filosoofilisema nurga alt.
Eesti keeles ilmus „Koerte kõnelus” esmakordselt 1972. aastal, tõlkijaks Aita Kurfeldt, kelle roll hispaania- ja portugalikeelse ilukirjanduse eesti keelde toomisel oli teedrajav. Ülejäänud novellid on eestindanud Lauri Pilter ja Eva Kolli, värsid osaliselt Jüri Talvet.
14. Alejo Carpentier, Siitilma riik. Tõlkinud Maarja Paesalu, 2017. 140 lk. ISBN 978-9949-77-368-8.
Alejo Carpentieri „Siitilma riiki” („El reino de este mundo”, 1949) võib julgesti pidada 20. sajandi maailmakirjanduse tähtteoseks. Iseäranis on see üks mõjukamaid raamatuid uuematel aegadel ladinaameerika kirjandusloomes enim rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust väärinud maagilise realismi lättel. Autori eessõnast „Siitilma riigile” sai alguse „imepärase tõeluse” (lo real maravilloso) mõiste, mida kirjandusteooria on hiljem näinud võtmena maagilise realismi kui maailmakirjandusliku nähtuse tõlgendusteks. Niisamuti ei saa Carpentierist üle ega ümber ükski kirjandus- või kultuuriuurija, kes soovib sõna võtta jätkuvalt poleemilise neobaroki teemadel. Samal ajal on Carpentier läänepoolse maailma suurimaid ajalookirjanikke – Antillide, Ladina-Ameerika, aga ka inimkonna ajaloo vaevalise kulgemise filosoofiliselt meelestatud jäädvustaja ja elustaja.
Alejo Carpentier (1904–1980) on Kuuba ja Ladina-Ameerika moodsa kirjanduse klassik. Ta sündis Šveitsis, elas pikalt Prantsusmaal ja Venezuelas, ent pidas oma kodumaaks siiski Kuubat. Peale kirjanduse tegeles Carpentier ka Kuuba muusika uurimisega. Eesti keeles on seni ilmunud Carpentieri jutustus „Rännak lättele” (1963, kuuba novellivalimikus „Korallhobu”, tlk Tatjana Hallap) ja romaan „Kaotatud rajad” (1978, tlk Aita Kurfeldt).
15. Heinrich von Kleist, Penthesileia. Homburgi prints Friedrich. Tõlkinud Mati Sirkel, 2018. 432 lk. ISBN 978-9949-77-687-0.
Käesolevad kaks lavateksti on Saksa klassiku Heinrich von Kleisti kaalukaimad teosed draamažanris. „Penthesileia” on skandaalne lugu sellest, kuidas amatsoonide kuningannal tema armastuses kreeka heerose Achilleuse vastu läheb Trooja sõjas kaotsi piir surma ja armastuse vahel, nii et pärast Achilleuse tapmist ja hulluses rüvetamist ei jää tal muud üle, kui armastatule järgneda. „Homburgi prints Friedrich” on Kleisti viimane teos, mis käsitleb konflikti kuurvürstliku riigitarkuse ja uljaspäise printsi küll hästi lõppenud allumatuse vahel ajaloolises Fehrbellini lahingus. Surma mõistetud prints saab jagu surmahirmust ja möönab, et on karistuse ära teeninud, mispeale kuurvürst talle andestab. Stefan Zweigi pikem essee annab tundliku ülevaate ja tõlgenduse Kleisti-fenomenist nii inimese kui loojana. Lõpuks valgustab tõlkija teoste tekkimise tagamaid.
Heinrich von Kleist (1777–1811) on saksa kirjanduse salapärane au ja uhkus nii oma kaheksa draama kui kaheksa jutustuse ja lühiproosaga. Ta oli küll saksa pärisklassika – Goethe ja Schilleri – ning romantismi kaasaegne, kuid täiesti omaette suurusena ei voolujoonestu ühegi „ismiga”. Oma püsimatu elu lõpetas ta 34-aastasena vabasurmaga. Eesti keeles on täielikult ilmunud Kleisti ainulaadne proosa („Jutustused”, 2007 ja „Berliini Õhtulehed”, 2015, tlk M. Sirkel) ja tema lavatekstidest veel komöödia „Lõhutud kruus” (tlk P. Viiding) ning „suur ajalooline rüütlivaatemäng” „Heilbronni Katake ehk Tuleproov” (tlk P. Viiding ja M. Sirkel) kogumikus „Saksa romantikud. Näidendid ja saatused”, 2003.
16. Juan Manuel, Krahv Lucanor. Tõlkinud Lauri Pilter, 2019. 234 lk. ISBN 978-9949-03-063-7.
Juan Manueli hiliskeskaegne jutukogu „Krahv Lucanor” (kirjutatud aastal 1335) koondab endas mõjutusi Vana-Indiast ja Vana-Kreekast, araabia kirjandusest ja keskaegsest Euroopast, kuid samavõrra peegeldub siin autori enda kirjanduslik anne. Selles hispaania kirjanduse vanimasse klassikasse kuuluvas raamatus saavutas tipu keskaegne moraalinäidete (ladina keeles exemplum) traditsioon. Viiekümne ühes õpetlikus pajatuses, mida krahv Lucanorile jutustab tema nõuandja Patronio, avalduvad ühtaegu range kristlik moraal ja humoorikad rahvatarkused, kajastuvad rüütlieetika ja kristlaste suhted Pürenee poolsaarel valitsevate mauridega. Koos paarkümmend aastat hilisema Boccaccio „Dekameroniga” rajas see teos Euroopa novellikirjanduse alused.
Juan Manuel (1282–1348), keskaegne Hispaania kirjanik ja poliitik, oli Kastiilia kuninga Alfonso X Targa vennapoeg. Ta osales sõdades mauride vastu ja kõrgaadli poliitilistes intriigides. Samas oli ta erudiit, kes valdas paljusid keeli, sealhulgas araabia keelt. Õppinud noorusest peale kõrgaadlile kohaseid tegevusi, nagu ratsutamine, jahipidamine ja mõõgavõitlus, oli Juan Manueli suurimaks kiindumuseks ikkagi kirjandus. Ta kirjutas nii luulet (see ei ole säilinud) kui ka proosatekste ajastule ja oma seisusele vastavatel teemadel: traktaate poliitikast, sõjandusest ja juurast, kirjutisi pistrikujahi, vapinduse ja rüütlikommete kohta. Tema ligikaudu 12 raamatust on tänaseni säilinud pooled.
17. Baltasar Gracián, Käsioraakel ja ettenägelikkuse kunst. Teine, parandatud väljaanne. Tõlkinud Jüri Talvet, 2019. 157 lk. ISBN 978-9949-03-239-6.
Baltasar Graciáni „Käsioraaklit” võib pidada elukunsti, ühis- ja seltskondliku suhtlemise psühholoogia „käsiraamatuks”. Vaimurikkal viisil rõhutab see isiksuseks saamise ning kultuuris ja loovuses elamise vajadust. Veel enne 17. sajandi lõppu ilmusid „Käsioraakli” tõlked itaalia, prantsuse, inglise, saksa, ladina ja hollandi keelde. 18. sajandil anti „Käsioraakel” välja Prantsusmaal rohkem kui kümnel korral, Itaalias ja Saksamaal ligi kümme, Inglismaal ja Ungaris vähemalt kolm korda. „Käsioraakel” oli esimene hispaania kirjanduse teos, mis – küll prantsuse keele kaudu – jõudis vene keelde. Romantismis paelus Gracián eriti saksa filosoofi Arthur Schopenhauerit, kes ise tõlkis teose saksa keelde (1862).
Baltasar Gracián y Morales (1601–1658) on Hispaania „kuldajastu” ja barokiaja suurimaid kirjanikke ja mõtlejaid. Ta sündis lihtsas ametnikuperes Calatayudi lähedal Belmonte külas, suri Tarazona väikelinnas. Ta õppis jesuiitide koolides Calatayudis ja Zaragozas, pühitseti 1627. a. preestriks, tegutses kirjanduse ja moraalse teoloogia õppejõuna. Õukonda ta ei pääsenud ega rännanud ka välismaal, kuid tema teosed said laialt kuulsaks üle Euroopa. Neist mõne vastu, nagu „Käsioraakel ja ettenägelikkuse kunst” (Oráculo manual y arte de prudencia, 1647), „Vaimuteravus ja loovuse kunst” (Agudeza y arte de ingenio, 1648) ja „Criticón” (El criticón, 1651–1657), ei ole huvi vaibunud tänapäevani.
18. Sarah Orne Jewett, Nooljate kuuskede maa. Tõlkinud Merike Pilter ja Lauri Pilter, 2020. 233 lk. ISBN 978-9949-03-249-5.
„Nooljate kuuskede maa” (1896) on Sarah Orne J Jewetti kuulsaim teos. Žanriliselt võiks seda nimetada „romaaniks eskiisides” või „romaaniks lühijuttudes” – ilukirjandusteose tüüp, mis ingliskeelses kirjanduses on ammu laialt levinud, kuid eesti kirjanduses sisuliselt tunnustamata. 1925. aasta eessõnas sellele Jewetti romaanile kirjutas end Jewetti õpilaseks pidav ameerika romaanikirjanik Willa Cather: „Kui minult palutaks nimetada kolm raamatut ameerika kirjandusest, mis võivad kauaks, kauaks elama jääda, ütleksin kohe, et need on „Tulipunane kirjatäht”, „Huckleberry Finn” ja „Nooljate kuuskede maa”. Ma ei suuda meenutada teisi, mis aja ja muutustega nii kirkalt silmitsi seisaksid. Viimatimainitu tundub mulle oma pika rõõmsa tuleviku peegeldusest säravana. Selle ülesehitus on tihe, kuid kerge, seda koormab nii vähe raske, kahjustusi toov ja vanamoeliseks muutuv materialism. Mulle meeldib mõelda, millise heameelega, millise küllusliku avastuse tundega võtab noor ameerika kirjanduse uurija kauges tulevikus selle raamatu ja lausub: „Meistriteos!”, uhkelt, nagu oleks tema ise selle loonud.”
Sarah Orne Jewett (1849–1909) kuulub 19. sajandi lõpul USA-s levinud regionalistliku ehk „kohaliku koloriidi” kirjanduse tuntumate autorite hulka ja esindab ka samal ajal õitsele puhkenud naiskirjanduse traditsiooni. Ta sündis maa-arsti perekonnas Maine’i osariigi lõunaserva jäävas rannikulinnakeses South Berwickis ja elas peaaegu terve elu sünnilinnas. Tema seitsme romaani ja kümne novelliraamatu peamiseks teemaks on „väikeste” inimeste väärikas, alalhoidlik ja loodussõbralik elu Maine’i osariigi põhjamaiselt kargetes oludes. Jewettil oli terane silm kõnekaid pisiasju märkama ja valvas kuulmine, et kirja panna elava kõne ohtraid rikkusi. 1960.–1970. aastatest peale on Jewetti loomingu kohta kirjutatud arvukalt uurimistöid. Tema teostes hinnatakse väiksuse ilu ja lihtsuse võlu, looduslähedust ja naiselikku loomupära, milles avaldub inimsus kõige vahetumal kujul.
19. Maurice Maeterlinck, Näidendid (1889–1896). Tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Maria Einman, 2020. 616 lk. ISBN 978-9949-03-485-7.
Maurice Maeterlinck (1862–1949) on Belgia tuntuimaid näitekirjanikke, luuletajaid ja mõtlejaid, keda peetakse sümbolistliku draama alusepanijaks. 1911. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia. Maeterlincki „esimeseks teatriks” nimetatakse tema esimest üheksat draamat, mis on kirjutatud ja avaldatud aastatel 1889–1896. Need erinevad hilisematest, 20. sajandil kirjutatud näitemängudest pessimistlikult sünge õhkkonna ning omapärase dramaturgia, tegelaste ja lavalise ruumi poolest. Neis avaldub kõige eredamalt ka sajandilõpu sümbolistliku draama olemus. 19. sajandi lõpu selgepiirilise ja -mõttelise teatri taustal tundusid vaikusel ja määramatusel põhinevad näidendid revolutsiooniliselt uuenduslikud. Need mõjutasid ja inspireerisid mitmeid 20. sajandi teatri- ja kirjandusinimesi.
Varem on nendest üheksast draamast eesti keelde tõlgitud vaid kaks („Pimedad” ning „Pelléas ja Mélisande“). Käesolevas tõlkekogumikus avaldatakse eesti keeles ülejäänud seitse draamat („Printsess Maleine”, „Kutsumata külaline”, „Seitse printsessi”, „Alladine ja Palomides”, „Sees”, „Tintagiles’i surm”, „Aglavaine ja Sélysette”), lisaks uustõlkes „Pimedad” ning „Pelléas ja Mélisande”. Samuti on kogumikku tõlgitud Maeterlincki essee „Argipäevane traagika”, mis annab lugejale kätte võtmed „esimese teatri” mõtestamiseks. „Argipäevases traagikas” arutleb Maeterlinck uue, „suurte seikluste” ja „vägivaldsete tegude” traagikale vastanduva teatri vajaduse üle, mis lubaks tajuda lihtsas jõudehetkes ja tavaelu vaikuses peituvat õudust, tuues vaataja ette mitte ainult tegelased, vaid ka nende hinged. Kõik Maeterlincki esimesed draamad rajanevad sisuliselt ja vormiliselt sellel filosoofial. See põhjendab ühtlasi vajaduse tõlkida uuesti „Pimedad” ja „Pelléasi ja Mélisande’i”: „esimene teater” moodustab polüfoonilise universumi ja isegi paari maailma väljajätmine rikuks selle terviklikkust ja harmooniat.
Väljaandele on lisatud tõlkija mahukas saatesõna „Kaotada piirid. Maurice Maeterlincki sümbolistlik draama Prantsusmaal ja Eestis”, samuti „„Esimese teatri” reisijuht”, kus vaadeldakse lähemalt kõiki näidendeid.
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2020. aasta ilukirjandusliku tõlke (võõrkeelest eesti keelde) auhinna nominent.
20. Pedro Calderón de la Barca, Risti pühitsus. Tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Jüri Talvet, 2022. 156 lk. ISBN 978-9916-27-092-9.
Hispaania „kuldajastu” ja Euroopa näitekirjanduse suurkuju, Lope de Vega mantlipärija Pedro Calderón de la Barca (1600–1681) pärines Põhja-Hispaania aadlisuguvõsast. Felipe III aegses pealinnas Madridis, kus Pedro Calderón sündis, töötas tema isa kuninglikus riigivaraametis. Ema oli flaami päritolu. Calderóni loomepärandiks jäi 120 näidendit, lisaks suur hulk autosakramentaale ja vahemänge (sainete), farsse ning muusikalisi komöödiaid (zarzuela). Calderóni kuulsaima draama „Elu on unenägu” (La vida es sueño) lavastas 2000. aastal Eesti Draamateatris Ingo Normet. Lembit Petersoni lavastatud „Suure maailmateatriga” (El gran teatro del mundo) avati Tallinnas Theatrumi uus hoone (2018).
Prantsuse kirjanik-mõtleja Albert Camus, kes tõlkis Calderóni „Risti pühitsuse” prantsuse keelde ja lavastas selle (1952. aastal asutatud) Anjou vabaõhuteatri festivalil Angers’is 1953. aastal, nimetas Calderóni draamat „ekstravagantseks šedöövriks”, mis toetub „Hispaania kõigi aegade suurima draamageeniuse (hull)julgele mõttele ja väljendusele”. Calderón on postromantilise, mitmehäälse, sümbiootilise draama teerajaja, luuletaja ja filosoof ühes isikus. Ta esindab draamat selle kõrgeimal astangul, kus kultuuri ükski segment ei ole kõrvaline. Religioon ei ole mõeldav väljaspool kultuuri, nii ka ristiusk, mille sümboleid Calderón aina kasutab oma eksistentsiaalses draamas.
21. Alejo Carpentier, Valgustuse sajand. Tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Maarja Paesalu, 2022. 436 lk. ISBN 978-9916-27-122-3.
Alejo Carpentieri üks tippteoseid, ajalooline romaan „Valgustuse sajand” („El siglo de las luces”, 1962) annab ülevaate Prantsuse revolutsiooni mõjust Kariibi mere piirkonnale. Mõistatuslik Prantsuse kaupmees Victor Hugues ilmub ühel õhtul Kuubale kolme orvuks jäänud jõuka noore inimese ukse taha, et muuta igaveseks nende elu. Kaupmees paiskab noored maailmas toimuvate murranguliste sündmuste keerisesse ja nakatab nad revolutsioonipalavikuga, mis kõigutab nende seniseid tõekspidamisi. Alejo Carpentier kirjeldab endale omase barokse sõnakasutusega Kariibi mere piirkonna õhustikku 18. sajandi lõpul, kujutab värvikalt sealset elu-olu ja loodust, vabaduseiha, uue ajajärgu lävel tekkivaid vastuolusid ning Euroopa ja Ladina-Ameerika reaalsuste põrkumist. Ajaloolisi sündmusi kajastades sulandab Carpentier nendesse osavalt fiktsiooni, laskmata lugejal aru saada, kus lõpeb üks ja algab teine. Kogu teost iseloomustab Ladina-Ameerika kirjandusele omane maagiline realism – imepäraste seikade põimumine tavaeluga.
Alejo Carpentier (1904–1980) on Kuuba ja Ladina-Ameerika moodsa kirjanduse klassik. Ta sündis Šveitsis, elas pikalt Prantsusmaal ja Venezuelas, ent pidas oma kodumaaks siiski Kuubat. Peale kirjanduse tegeles Carpentier ka Kuuba muusika uurimisega. Eesti keeles on seni ilmunud Carpentieri jutustus „Rännak lättele” (1963, Kuuba novellivalimikus „Korallhobu”, tlk Tatjana Hallap), romaan „Kaotatud rajad” (1978, tlk Aita Kurfeldt) ja „Siitilma riik” (2017, tlk Maarja Paesalu).
22. Fernando de Rojas, Celestina: Calisto ja Melibea tragikomöödia. Tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Jüri Talvet, 2023. 342 lk. ISBN 978-9916-27-317-3
Fernando de Rojase draamaromaan „Celestina. Calisto ja Melibea tragikomöödia” (1499–1502) on maailmakirjanduse suurteoseid, varauusaegse Hispaania ja Euroopa kirjanduse silmapaistvamaid saavutusi. Teos on kirjutatud näidendi vormis, kuid mahult (21 vaatust) on erandlik, pigem sarnaneb romaaniga. „Don Quijote” autor Miguel de Cervantes ütles „Celestina” kohta: „mu meelest jumalik, kui varjatum tas oleks inimlik”. „Inimliku” all mõtleb Cervantes „Celestina” armastusfilosoofiat, mis julgelt ja skandaalseltki osutab armastajate vahekorras bioloogilis-telluursele külgetõmbejõule. Rojase teos on traagilise kallakuga filosoofilis-eksistentsiaalne ja sotsiopsühholoogiline draama.
Fernando de Rojas (1470/1475? – 1541) on neid maailmakirjanduse geeniusi, kelle loodud tegelaskuju tuntakse märksa enam kirjanikust endast. Ta sündis Toledo provintsis Puebla de Montalbáni väikelinnas (kus 2003. a. avati Celestina muuseum). Tõenäoliselt õppis Rojas põgusalt kirjandust ja põhialana õigusteadust Salamanca ülikoolis, kus tudengina, verinoore mehena kirjutas „Celestina”. Teda tunti Talavera de la Reina auväärse kodanikuna ja temast peeti lugu kohtunikuna, juristina ja õpetatud mehena. Kuigi ta oli juudi konvertiitide järeltulija, kinnitas tema lapselapse „verepuhtuse järelekatsumine” 1588. aastal, et tolle esivanemad olid aadlikud, keda inkvisitsioon juudiusule truuksjäämises ei kahtlustanud.